Valmistan parasjagu ette seminari sellest kuidas olla oma koeraga hea sõber ehk kuidas omavahel ilusti hakkama saada. Olen selle ettevalmistamisega jõudnud nii kaugele, et plaanisin küll algul rääkida ainult koerte treenimisest, aga et treenimine võrdub ju arendamisega, jõudsin välja koera treenimise ja inimeste juhtimise sarnasusteni.
Vaatasin ühel päeval oma koera ja mõtlesin tagasi sellele ajale, kui ta peaaegu 7 aastat tagasi mu sülle anti ja ta oli pisike 5 kg kutsikas, kes ei teadnud midagi istumisest, lamamisest, kontaktist ja kõige rõõmustavam asi tema esimestes päevades oli pall. Nüüd vaatan teda ja mõtlen imetlusega kui ilus ja tark koer temast on kasvanud. Tunnen rõõmu ja uhkust sellest, milliseks koeraks ta on arenenud. Just nimelt tema ise arenenud, sest kedagi teist arendada ei ole võimalik. Kellegi teise arengule on võimalik kaasa aidata või siis vastupidisel juhul seda takistada.
Vaadake kasvõi seda videot, millise entusiasmiga mängivad koerad teatevõistlust:
Teevad nad seda sellepärast, et neid sunnitakse? Vaevalt mitte. Neile antakse tagasisidet, et kõik see, mis nad teevad on õige ja hea ning et nad on selles parimad. Mida rohkem enesekindlust koer oma treenerilt saab, seda rohkem ja kiiremini ta teha tahab.
Kas ei teki siit mitte seost inimeste juhtimisega? Kas võiks iga juht vaadata oma inimesi ja mõelda heldimusega selle hetke peale kui nad tööle tulid ja ei osanud teatud töövõtteid või on nende vaimne võimekus koos oldud ajaga jõudsasti kasvanud? Sellist suhtumist juhtide poolt ei kohta just eriti tihti eks, aga miks? On selleks põhjuseks juhi enda hirmud ja nõrkused? Millised on juhiks olemise isikuomadused? Sellest järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment