Juhi isikuomadused

Milline inimene aga sobiks teisi inimesi juhtima?

Whitmore´i järgi on on heal juhil 6 omadust, mis teevad temast hea juhi. Esiteks peaks juhil olema oma väärtused, mida ta oluliseks peab. Inimeste juures, töösuhtes ja oma eraelus. Mingid põhimõtted, millele ta kindlaks jääb. Midagi, mida ta väärtustab ja seda alati. See annab töötajaile kindlustunde, et teatud väärtusi peetakse oluliselt.

Teiseks peaks olema juhil visioon, sellest kus ollakse hetkel eluga, oma töösuhetega jne ning kuhu poole see liigub. Mis toimub suures pildis. Kui juhilt küsitakse mis me teeme ja kuhu teel oleme, ei tohiks juht vastust võlgu jääda.

Ehtsus. Juht peaks olema see, kes ta on, koguaeg. Ta ei saa teeselda üht ja tegelikult olla teine. Varem või hiljem tuleb see välja ning juhti ei võeta tõsiselt. See annaks ju valeinformatsiooni väljapoole selle kohta, kes ta on ja kes ta olla tahaks.

Vaimuerksus. Juht peaks olema terava mõistusega. Temas peab säilima uudishimu ja terasus selle suhtes, mis toimub ümberringi. Head juhid sisustavad tihti oma vaba aega mõne sellise hobiga, mis pakub neile vaheldust. Olgu selleks, siis hobustega tegelemine või mootorrattasõit. Hing peaks otsima midagi hinge karastavat. Kui juhi hobiks on sõpradega nädalavahetuseti sõpradega saunas õlut juua, ei näita see juhi otsingut vaimuerksuse järele.

Kooskõla iseendaga. Ei ole midagi hullemat kui juht, kel puudub enesekindlus, ta kardab kõike ja kõiki. Ta on paranoiline ja kahtlustav. Ta ei usalda kedagi peale iseenda. Ta vaevleb komplekside käes ning püüab igal hinna eest tõestada, et ta on parim. Selline juht ei suuda kuidagi inimestes head näha ega neid usaldada.

Eesmärgipärasus. Ei saa juhtida inimesi, kui ei ole teada kuhu tahetakse jõuda. Kuidas juhatada inimesed soovitud eesmärgini, kui juht eesmärki silmas ei pea. Juht peab lähtuma eesmärkidest. Nii ettevõtte kui üksikisiku eesmärkidest. Mõlemad peaksid saama oma eesmärgi saavutatud.

Lõpetuseks ka häid mõtteid internetiavatustest heade juhtimisvõtete kohta.

Motivatsioonist koera näitel

Valmistan parasjagu ette seminari sellest kuidas olla oma koeraga hea sõber ehk kuidas omavahel ilusti hakkama saada. Olen selle ettevalmistamisega jõudnud nii kaugele, et plaanisin küll algul rääkida ainult koerte treenimisest, aga et treenimine võrdub ju arendamisega, jõudsin välja koera treenimise ja inimeste juhtimise sarnasusteni.

Vaatasin ühel päeval oma koera ja mõtlesin tagasi sellele ajale, kui ta peaaegu 7 aastat tagasi mu sülle anti ja ta oli pisike 5 kg kutsikas, kes ei teadnud midagi istumisest, lamamisest, kontaktist ja kõige rõõmustavam asi  tema esimestes päevades oli pall. Nüüd vaatan teda ja mõtlen imetlusega kui ilus ja tark koer temast on kasvanud. Tunnen rõõmu ja uhkust sellest, milliseks koeraks ta on arenenud. Just nimelt tema ise arenenud, sest kedagi teist arendada ei ole võimalik. Kellegi teise arengule on võimalik kaasa aidata või siis vastupidisel juhul seda takistada.

Vaadake kasvõi seda videot, millise entusiasmiga mängivad koerad teatevõistlust:

Teevad nad seda sellepärast, et neid sunnitakse? Vaevalt mitte. Neile antakse tagasisidet, et kõik see, mis nad teevad on õige ja hea ning et nad on selles parimad. Mida rohkem enesekindlust koer oma treenerilt saab, seda rohkem ja kiiremini ta teha tahab.

Kas ei teki siit mitte seost inimeste juhtimisega? Kas võiks iga juht vaadata oma inimesi ja mõelda heldimusega selle hetke peale kui nad tööle tulid ja ei osanud teatud töövõtteid või on nende vaimne võimekus koos oldud ajaga jõudsasti kasvanud? Sellist suhtumist juhtide poolt ei kohta just eriti tihti eks, aga miks? On selleks põhjuseks juhi enda hirmud ja nõrkused? Millised on juhiks olemise isikuomadused? Sellest järgmises postituses.