Siiani olen rääkinud ainult teooriast, kuidas see kõik olema peaks. Samal ajal olen saanud aga mõelda, et kuidas see praktikas töötab. Kui ma aga seda viimast ei usuks, siis ma nii janune teooria ammutaja ei oleks.
Teen keskmiselt kahel õhtul nädalas oma põhitöö kõrvalt lisatööd, sest see arendab mind ennast koolitaja ja esinejana üldse. See tähendab, et sõprade jaoks ütlen ma alati, et mul on esmaspäev ja kolmapäev kinni. Aasta tagasi lubatud töötasu aga on esialgu lubatust veerandi võrra väiksem. Miks ma seda ikka veel teen ongi asjaolu, et mu jaoks pakub see töö midagi muud ka lisaks rahalisele hüvele.
Ühel päeval aga tundsin, et see töö ei anna mulle enam niipalju kui ennem ning rutiin on tekkinud. Ütlesin seda ka oma tööandjale, et ma tõenäoliselt enam väga kaua seda tööd enam ei tee, seda enam, et sügisest peaks kohustuste äralangemisel ka rahaliselt kergemaks minema. paar päeva hiljem sain palgakõrgendust: ühe loengu eest 1,32€, mis teeb minu koormust arvestades kasvu ühes kuus 13€.
Ideeliselt on ju palgatõus tore, aga seda palgakasvu ma ju ei tunnegi, see ei too ju mingit leevendust. Pigem oleks võinud see olemata olla, sest praegu tundub ta justkui nagu narrimisena. Eriti veel arvestades seda, et summat ma ju siiani ei saa, mida mulle kui heale töötajale lubati. Püüa aga tööandjale seletada, et vaata tore küll, aga ikka ei mõju - ma ei tunne ennast sellest väärtustatumana ning seda tunnet see vähemaks ei võtnud, et ma siiski tahan sügisest lõpetada. Mul ei ole seal enam arenguvõimalust ning see aeg ja kulud, mis ma sinna kulutan, ei tasu mu aega ära. Mul on ainult üks elu ja mu koer jääb iga päevaga vanemaks. Tahan rohkem aega temaga veeta. Tööandja jaoks on mõtlevad ja alternatiive vaagivad töötajad nuhtluseks. Nendega peab rääkima, neil on vajadused jne. Aga just see teebki neist head töötajad...
Hea näide sellest mida inimesed on nõus tegema selleks, et saada pakk küpsiseid - vaevalt et nad seda ainult küpsiste pärast nii entusiastlikult teevad. See pakub neile ikkagi mängulisust ja väljakutset.
